Nahkhiirte uurimiseks
on välja mõeldud ja ka rakendatud erinevaid uurimismeetodeid.
Talvituvate
nahkhiirte vaatlemiseks ja loendamiseks maa-alustes
varjepaikades on kasutusel käsilamp, mille valgel käikude seintel
ja pragudes talveund magavad loomad muutuvad inimesele nähtavaks (foto 1).
Nahkhiirte tundja oskab magava looma puhul enamasti määrata ka tema
liigi, nii pole vaja tal looma üles äratada, mis kahandaks tema
kehakaalu ja vähendaks võimalusi kevadeni vastu pidada.
Foto 1. Nahkhiirte rõngastamine maa-aluses käigus 1980-ndatel. Peamiseks töövahendiks
oli siis käsilamp (foto: Mart Rieberg).
Suveperioodil,
kui nahkhiired on aktiivsed, on nende uurimiseks mitmesugused
vahendid, alates käsilambist kuni ultraheli-detektorini.
Kuni aastani 1984
toimus nahkhiirte suvine uurimine Eestis ilma spetsiaalsete
vahenditeta, kui mitte arvestada fotokaamerat ja välklampi, millega
mõnikord sai möödalendavast nahkhiirest teha foto. Kasutada olid
siis vaid vaatleja silm ja kõrv ning päevases varjepaigas ka
käsilamp. Ilmne, et nõnda õnnestus nahkhiiri vaadelda vaid
põgusalt ning kõiki Eestis elavaid liike polnud võimalik üles
leida.
1984. a suvest
alates on meil kastutusel välismaa päritolu püügivõrgud, mis on
võimaldanud edukalt püüda nahkhiiri suvekolooniate varjepaikade
ümbruses (foto 2). Ent varjepaikadest eemal (toitumispaikades) pole võrgupüük
eriti tulemuslik.
Foto 2. Nahkhiirte võrgupüük oli tavaline meetod nende loomade uurimiseks suvel, enne
ultraheli-detektorite ilmumist.
Aastail 1984–1988 ehitasime Kabli linnujaamas võrepüüniseid, mis püüavad nahkhiiri automaatselt, vaatleja juuresolekuta. Seal õnnestus välja töötada ja katsetada maailma parimat võrepüünist „BT-7433”, mis püüdis erineva kehasuurusega nahkhiiri (foto 3; Masing jt,
1987; Masing, 2015b). Vaid mõne püügikuu jooksul saime selle
püünisega kätte peaaegu kõik Eestis teada olnud nahkhiireliigid.
Foto 3. Võrepüünis BT-7433 Kabli rannas 1988. aastal, maailma parim nahkhiirte automaatpüünis.
1970-ndatel ja
1980-ndatel vaatlesime ja rõngastasime nahkhiiri ka
linnupeskastides, kus tavaliseks asukaks olid pruun-suurkõrva
(Plecotus auritus) väikesed suvekolooniad, teisi liike leidus
seal harva. 1980-ndate lõpus Pärnumaa metsadesse üles pandud
tihasekaste kontrollides õnnestus mul ühe suve jooksul leida sealt
7 liiki nahkhiiri. Levinumateks liikideks olid pruun-suurkõrv,
veelendlane ja Nattereri lendlane, kellel asusid kastides ka
poegimiskolooniad. Mõnikord olid kastides ka tiigilendlane ja
põhja-nahkhiir. „Väikesi lendlasi” (tõmmulendlast ja
habelendlast) polnud tihasekastides aga mitte kunagi. (foto 4)
Foto 4. Nahkhiirte vaatlus tihasekastides Võiste lähedal metsas. Praegu neid kaste seal pole
ja nahkhiiri neis uurida enam ei saa.
1991. aastal jõudis
Eestisse esimene ultraheli-detektor, mis muutis nahkhiirte poolt
lennu ajal saadetavad ultraheli-impulsid inimesele kuuldavaks. See
oli suur hüpe nahkhiirte uurimises, mis võimaldas kergesti leida
öösel oma elupaikades lendavaid nahkhiiri ja koguni määrata nende
liiki häälte põhjal.
Foto 5. Ultraheli-detektorid Pettersson D200 ja D240X, maailma parimad töövahendid
nahkhiirte uurimiseks looduses.
Detektori-meetodil
oleme kaardistanud nahkhiirte elupaiku ja teinud
nahkhiirte suviseid seireloendusi valitud seirejaamades üle Eesti. Aja
jooksul on meie nahkhiireuurijad õppinud määrama nahkhiireliike
üksnes hääle järgi, ja nüüd määrame liigini ca 90% mööda
lendavatest nahkhiirtest. Detektori-meetodil jäävad määramata
väikelendlased (habelendlane ja tõmmulendlane), kelle puhul häältunnused pole liigi
tõestamiseks sageli piisavad. Nende liigi määramiseks on vaja
loomad kinni püüda (foto 6).
Foto 6. Tõmmulendlane ja habelendlane uurija käes; mõlemad on püütud võrepüünisega BT-7433
Kabli linnujaamas ühel septembriööl 1988. a paiku.