Nahkhiirte tähtsad elupaigad

Nahkhiirte tähtsad elupaigad (sh looduskaitseliselt tähtsad elupaigad) on need paigad maastikul, mis on vajalikud nahkhiirte asurkondade püsimiseks. Üldjoontes jagunevad need kolmeks: suvised, talvised ja üleminekuperioodi elupaigad.

Suvised elupaigad

Looduskaitseliselt tähtsad suvised elupaigad on need, kus elavad nahkhiirte suvekolooniad, sh poegimiskolooniad, kus sünnivad ja kasvavad nahkhiirte järglased. (fotod 1 ja 2)

Foto 1. Veekogu kallas, nahkhiirte toitumispaik. Selles kohas võib öö jooksul vaadelda erinevaid nahkhiireliike nagu tiigilendlane,
veelendlane, pargi-nahkhiir, kääbus-nahkhiir, põhja-nahkhiir ja hõbe-nahkhiir.

Foto 2. Vana puithoone Emajõe lähedal Kesk-Eestis. Selle maakoha elumajades elab tiigilendlase (Myotis dasycneme) suvekoloonia juba
mitukümmend aastat. Neis majades sünnivad igal aastal juuni lõpus tiigilendlase järglased.

Aeg-ajalt koloonia vahetab maju sama küla piirides. Loomad elavad tavaliselt katuse all ja saavad suvesooja päikeselt. Niisugused hooned on väga tähtis elupaigatüüp, täpsemalt varjepaigatüüp nahkhiirtele suveperioodil kogu Eesti alal.

Meie nahkhiired on kõik metsavööndi liigid, metsades ja metsaservades asuvad nende toitumispaigad. Ent põhjamaiselt jahe suve algus paneb nahkhiirte poegimiskolooniad raskesse olukorda – jaheda ilmaga peavad nad siiski leidma võimalikult sooja koha, et looted jõuaksid areneda ja pojad sündida ning lennuvõimeliseks kasvada. Selleks ei ole aega eriti palju, ning mida kestvam on jahe ilm, seda võimatumaks see muutub.

Nõnda on metsaäärsed hooned, mille katuseid ja seinu kütab suvepäike, kujunenud läbi aastasadade nahkhiirte suvekolooniate varjepaikadeks. Siit saame tõdeda, et majades elavad nahkhiired on inimkaaslejad loomad. Sõltub inimeste suhtumisest oma kaaskondlastesse, kas nahkhiirtel läheb hoonetes hästi või mitte.

Talvised elupaigad ehk talvituspaigad

Looduskaitseliselt tähtsad talvised elupaigad on need, kus meie paiksed nahkhiireliigid talvituvad suuremas koguses. Need on enamasti maa-alused käigud, kus aastakümneid järjest püsivad nahkhiirtele soodsad tingimused. (foto 3)

Foto 3. Maa-alune käik, paiksete nahkhiireliikide talvitumispaik. Põhja-nahkhiired talvituvad

selle tehiskoopa seinal.

Niisugused kohad on võetud Eestis looduskaitse alla ning nahiirte talvitumise perioodil (septembri lõpust aprilli lõpuni) on inimestel keelatud seal viibida ilma eriloata.

Ülemineku-varjepaigad

Ülemineku-varjepaigad on 1970-ndate keskel avastatud varjepaigatüüp, mida meil paiksed nahkhiireliigid kasutavad suvise ja talvise eluperioodi vahel. Sageli on need vanad keldrid jm hämarad ruumid, mis ei paikne sügaval maa all. (fotod 4 ja 5)

Foto 4. Vana paekelder lahtise sissepääsuavaga aastaringi. Taoline koht on väga hea ülemineku-varjepaik.

Foto 5. Siin fotol on ühes Põhja-Eesti paekeldris oktoobrikuu lõpus päeva veetev Nattereri lendlane
(Myotis nattereri), Eestis haruldane nahkhiireliik. 

Vaevalt kümmekond inimest on meil seda loomaliiki üldse näinud. Taoline koht on talle harilikult ülemineku-varjepaik suvise ja talvise eluviisi vahel. Nattereri lendlast võib leida keldritest peamiselt oktoobri lõpus, kuid talvitumiseks pole kelder talle tavaliselt sobiv paik.

Siiski on vanad mõisa- ja linnusekeldrid nahkhiirte tähtsad elupaigad. Neid tuleks hoida nahkhiirtele sobivatena. Ainult nii on võimalus osa saada niisugustest erakordsetest vaatlustest nagu näiteks see siin.