Nahkhiired (Chiroptera)

Nahkhiired on väikesed ööloomad, keda Euroopas on leitud üle 40 liigi ja Eestis 14 liiki. Nad moodustavad ca 20% meie imetajate faunast.

Eestis elavad nahkhiired kuuluvad kõik väike-käsitiivaliste alamseltsi „nahkhiirlased” (Microchiroptera). Nad on putuktoidulised ning aktiivsed öösel, kui ilm on toitumiseks piisavalt soe. (foto)

Foto. Veekogu kaldal puude varjus putukaid püüdev pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii).
Fotot lähemalt uurides ilmneb, et tegu on poeginud emasloomaga, mis tõestab,

et selles piirkonnas elab selle ränd-nahkhiireliigi poegimiskoloonia.

Nahkhiired püüavad öösel lendavaid putukaid jt loomakesi, kasutades nende leidmiseks ultraheli-lokatsiooni. Suvel elavad nad sageli kolooniates, kes päeval on peitunud puuõõnsustesse, kaljupragudesse või hoonetesse. Toitumispaigad asuvad sageli veekogude kallastel, kus toitu on rohkem ja seda jätkub paljudele loomadele. Seejuures võib veekogu kaldal mõnes eriti heas kohas toituda korraga mitu liiki nahkhiiri.

Pooled meie nahkhiireliikidest on rändliigid, kes elavad Eestis vaid soojaperioodil (maist septembrini) ja sooritavad igal aastal pikki, kuni 2000 km kaugusele ulatuvaid sesoonseid rändeid. Paiksed liigid elavad meil aga aastaringi ning veedavad talve külmakindlates niisketes varjepaikades nagu maa-alused käigud jms. Nende liikide puhul on loomade aastane liikumisulatus tavaliselt kuni 100 km.

Kõik nahkhiireliigid on Euroopas seaduse kaitse all, kuid nende kaitse elluviimisega on mitmel pool probleeme, sh ka Eestis.

See ongi tegelikult põhjus, miks siinne neti-koduleht on sündinud. Siinse lehe ülesanne on teavitada ühiskonda nahkhiirte eluviisist ja kaitseabinõudest, samuti inimtegevustest, mis võivad nahkhiirte elu kas soodustada või kahjustada.

Netilehe pealkiri on „Eesti nahkhiirte tähtsad elupaigad”. Niisugune nimi tuleneb asjaolust, et just nahkhiirte tähtsad elupaigad on need, millest oleneb iga liigi asurkonna saatus – kas liik/asurkond jääb ellu või mitte, ja milline on tema elu kvaliteet – kas hea või virelemine, kõikumine ellujäämise piiril.

„Kõikumine ellujäämise piiril” pole öeldud naljana! Tänapäeva maailmas, kus inimtegevuse mõju loodusele on ülisuur, kannatavad väga paljud loomaliigid (enamik loomaliike) inimtegevuse mõjude läbi. Ning loomadele sobivate elupaikade ala vähenemine ja elutingimuste halvenemine olemas olevates elupaikades on peamised tegurid, miks loomaliigid hääbuvad ja surevad välja.

Inimtegevusest ohustatud loomaliigid on sageli võetud looduskaitse alla, s.t nad on lülitatud kaitsealuste loomaliikide nimekirja. Niisuguse nimekirja koostamine pole väga raske, ehkki mitte ka kõige lihtsam ülesanne, sest tõsiselt võetava ja tegelikkusele vastava nimekirja aluseks peavad olema piisavad ekspertuuringud looduses. Kui need uuringud puuduvad või neid on liiga vähe, siis osutuvad nimekirjad suures osas kirjutajate fantaasialendudeks, mis mõistagi pole hea, sest ei vasta tegelikkusele.

Fantaasiatele tuginedes pole võimalik kaitsta ohustatud elustikuliike nende elupaikades ehk kodudes! Seda on oluline teada, ja seda teades saab ehk inimühiskonnas mõistetavamaks, kui suur tähtsus on loomatundjate poolt tehtavatel uuringutel, mille tulemused annavad inimestele teada, millised liigid on haruldased, millised on ohustatud, mis neid ohustab, kus nad elavad, mida nad vajavad oma eluks, millal vajavad ning, lõpuks, KUIDAS saab neid liike hävingust päästa, s.t kaitsta.